Dirigent: Arvo Volmer

Rahvusooper Estonia orkester ja koor

KAVA

Sümfooniline poeem „Finlandia“ op. 26

Viiulikontsert d-moll op. 47

Süit „Pelléas ja Mélisande“ op. 46

Seitsmes sümfoonia C-duur op. 105

Käesolev rahvusooperi orkestri sümfooniakontsert Arvo Volmeri dirigeerimisel lõpetab viimaste hooaegade suurejoonelise ettevõtmise tuua publikuni kõik Jean Sibeliuse seitse sümfooniat ja nende imeline kõlamaailm.

Kevadine kontsert on pühendatud tervikuna Jean Sibeliuse loomingule ning avateosena kõlab sümfooniline poeem „Finlandia“ op. 26 (1899) – teos, mis kätkeb endas soomlaste rahvusliku ühtsustunde olemuse. 1899. aasta 15. veebruaril allkirjastas Venemaa tsaar Nikolai II veebruarikuu manifesti, millega võeti Soomelt ära mitmed eesõigused ning Soome suurvürstiriik sattus sarnaselt Eestile tsaari meelevalla alla. Vaid veidi pärast manifesti allkirjastamist valmis Sibeliusel „Finlandia“, milles on talletunud kõige ehedamalt soomlaste meeleolud tol kevadel. „Finlandia“ tähendas vennasrahvale sama, mida Verdi „Va, pensiero“ („Lenda mõte linnu tiivul…“) ooperist „Nabucco“ itaallastele nende kodumaa killustatuse ajal.

Ettekandele tuleb Sibeliuse enigmaatiline viiulikontsert, mis on helilooja ainus instrumentaalkontsert. Noorena põhjalikult viiulimänguga tegelenud Sibelius on kirjutanud võimsa ja puudutava kontserdi, mis tõstab esile instrumendi tehnilisi ja väljenduslikke omadusi selle täies ilus.

Vaheaeg

Süit „Pelléas ja Mélisande“ op. 46

Maeterlincki näidend, mis esietendus Pariisis 1893. aastal, on sümbolistliku teatri üks parimaid näiteid. Selle keskmes on keskaegne unenäoline ja fantastiline maailm ning tekst kõneleb allusioonide keeles. Muusikakriitik Ernest Newmani sõnul on näidendi tekst lahutamatu selle sisemisest musikaalsusest, sest „Maeterlincki verbaalne ebakonkreetsus vajas muusikalist väljundit, et oma tõeline sisu vaatajateni viia“. Näidendi „Pelléas ja Mélisande“ musikaalsus inspireeris Gabriel Fauréd loomat muusikat näidendi ingliskeelsele esmaesitusele (1898), Claude Debussyd kirjutama oma kuulsat ooperit (1902), Arnold Schönbergi samanimelist sümfoonilist poeemi (1903) ja Jean Sibeliust üheksaosalist süiti (1905). Sibelius kirjutas näidendile muusika Helsingi Rootsi teatri tellimusel. Pisut hiljem arranžeeris helilooja teost ja sellest sai 9-osaline süit, mis on üks Sibeliuse populaarsemaid kontsertteoseid.

Seitsmes sümfoonia C-duur op. 105 on vastupidiselt tavapärasele neljaosalisele ülesehitusele üheosaline teos, mis valmis heliloojal aastatel 1914–1924, samaaegselt teiste sümfooniliste suurteostega. Seda on nimetatud vormiliselt unikaalseks, peenekoeliseks, orgaaniliselt arenevaks ning Sibeliuse üheks märkimisväärsemaks teoseks. Helilooja nimetas teost esialgu „Sümfooniliseks fantaasiaks nr 1“, kuid hiljem sai sellest seitsmes ja tema viimane sümfoonia. Üheosalist ülesehitust põhjendas helilooja järgmiselt: „Soovisin, et sümfoonia saaks vabalt ja omatahtsi voolata“. Sibeliuse kirglikumaid austajaid ja uurijaid, Olin Downes on iseloomustanud helilooja viimast meistriteost poeetiliselt: „Kui pilved, mis liiguvad taevavõlvil ühinedes ja hajudes ning alalõpmata kuju muutes, võiksid muutuda helideks, siis kuuleksime neid selles sümfoonias. Ja kõige üle õhkub sügavat, rahulikku hingust, nii nagu looduses kaunil suvepäeval.“ 

www.opera.ee