“Kultuurilise järjepidevuse puudumisel oli kollaps toimunud lausa pöörase kiirusega. See oli aset leidnud mängleva kergusega, konfliktideta, igasuguse vägivalla ja protestita, polnud toimunud isegi tõelisi diskussioone.” 
(Michel Houellebecq) 

On neid, kes peavad kaasaegset maailma inimkonna üheks suurimaks leiutiseks. Ja siis on teised, kelle arvates taandub tänapäeval kokkuvõttes kõik isiklikule eksistentsile. Inimeseks sündimine on argine. Inimeseks jäämine on kangelastegu. Kõik, mis meis on, surub meid tagasi ühele ja samale algtasandile. 

Lavastus "Kõnts" laval on üheksa inimest − meie ise. Nad on seal olnud algusest peale. Vaikselt hakkab neile paistma elu ettemääratuse ja samas suvalisuse paine ja absurd. Evolutsioon on lõppenud. Midagi uut ei juhtu. Algavad inimestevahelised suhted täis pinget, raevu, tühjust, frustratsiooni ja inimhinge setteid. Jalg pannakse taha ja näoli poris olles ringi keerates ei paista enam tähed, vaid teise inimese põlevad silmad. 

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo 
Töö kehaga Jüri Nael 
Valguskunstnik Petri Tuhkanen
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam 

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.