14. juuni 1941. Eestit, Lätit ja Leedut šokina tabanud küüditamisööl tuleb oma kodu jätta kümnetel tuhandetel süüta inimestel. Ilma kohtuotsuseta ootab mehi vangilaager, naisi ja lapsi Siberi asustamata alad. Stalini käsul korraldatud salaoperatsiooni eesmärgiks on Balti riigid põliselanikest puhastada. Siberisse saadetakse ka õnnelikus abielus ja väikse tütre ema Erna, kelle jaoks aeg saab teise mõõtme. Ebainimlikes tingimustes nälga ja alandust trotsides leiab naise hing vabaduse kirjades, mida ta oma vangilaagrisse mõistetud mehele läkitab. Ometi röövivad Siberi-aastad Ernalt midagi märksa hinnalisemat kui vaid nooruse. Film põhineb tõsielulistel sündmustel ning jutustab erakordses filmikeeles, nn tableau vivant-stiilis tuhandete eestlaste saatusest.

Režissöör ja stsenarist: Martti Helde
Operaator: Erik Põllumaa E.S.C
Helilooja: Pärt Uusberg
Kunstnik: Reet Brandt
Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiver
Grimmikunstnik: Liisi Roht Monteerija: Liis Nimik
Helikujundus: Janne Laine
Produtsendid: Pille Rünk, Piret Tibbo-Hudgins
Tootja: Allfilm
Rahvusvaheline müügiagent: Deckert Distribution

Näitlejad: Erna — Laura Peterson
Heldur — Tarmo Song
Eliide — Mirt Preegel
Hermiine — Ingrid Isotamm
Kolhoosi esimees — Einar Hillep

Mängufilm, esilinastus 26. märts 2014, HD, 87 minutit, Stereo 5.1

Ajalooline taust 1939. aasta augustis sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu (MRP). Kokkuleppe salaprotokoll jaotas mõjusfäärid Ida-Euroopas. Balti riigid, Soome, Ida-Poola ja Bessaraabia jäid Nõukogude Liidu, suurem osa Poolast Saksamaa mõjusfääri. Septembris 1939 vallutasid Saksamaa ja Nõukogude Liit Poola, osa Soomest liideti Talvesõja lõppedes Nõukogude Liiduga, ning Balti riikidele suruti peale vastastikuse abistamise lepingud. Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutati Nõukogude sõjaväebaasid. Eestisse toodi lepingu järgi 25000 meest. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas sel ajal: “Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse”. 1941. aasta maikuus otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ning hakkasid ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. See viidi teoks 14. juuni öösel 1941, mil Moskvast antud korralduse kohaselt deporteeriti Siberisse üle 40 000 inimese Eestist, Lätist ja Leedust. Massiline küüditamine jätkus 1953. aastani. Paljud surid teel Siberisse või uutes asulates haigustesse ja nälga, vähesed jõudsid tagasi kodumaale ning sedagi kümneid aastat hiljem.

Autori nägemus

“Risttuules” stsenaariumi aluseks on küüditamise sündmusi kajastavad kirjad, memuaarid, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Aga eelkõige õhukesse vihikusse kirja pandud noore Erna mõtisklus. Just sellest kirjatekstist kasvas välja filmi põhiidee. Erna jaoks peatus aeg sel momendil, kuid ta oma kodukohast vägivaldselt ära viidi, ning Siberis elatud ajal ei olnud tema jaoks enam endist mõõdet. Siberi aeg oli määratlematu ootus. Väljasaadetu süda oli endiselt juunikuisel kodumaal. Aja mõiste relatiivsusest sündis filmi audiovisuaalne lahendus. Kas aeg on absoluutne või põhineb suhetel? Kas aeg tõesti möödub või põhineb arusaam minevikust, olevikust ja tulevikust meelepettel? Kui jah, siis kuidas oleks võimalik seda meelepetet jäädvustada filmiloona? “Risttuules” pildi- ja helikeel on järgmine. Autentse pildimaterjali abil taastab filmi meeskond tolleaegse olustiku, seejuures jäävad näitlejad ja statistid liikumatult paigale, ükskõik mida nad parasjagu tegemas on. Justkui oleks saatuse sõrm nende tegevuse peatanud… Selle keskel rändab kaamera kolmemõõtmeliselt ringi kui ainus liikuv objekt. Vaatajale jääb mulje, et liikumine toimub piltide sees. Seda tardunud, kuid kummatigi dünaamilist pildimaailma toetab näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika.

“Risttuules” Facebook