Särav renessanss

Renessansiaegne Euroopa oli erinevate rahvaste ja nende kultuuride sulatusahi. Kui karjane võis veeta kogu oma elu ühes mäekurus, siis aadlikud, sõjamehed, kaupmehed ja kaunite kunstide viljelejad – poeedid, kunstnikud ja muusikud rändasid riigist riiki, õukonnast õukonda. Me eksime, kui arvame, et tänasele päevale omaste kiirete kommunikatsiooni- ja transpordivahendite puudumine tol ajal Euroopa erinevaid piirkondi isolatsioonis hoidis. Tolleaegne muusika on vastupidise kinnituseks hea näide. Kuulsamate heliloojate looming levis üle riigipiiride, nende populaarseimad palu võib kohata arvukates trükitud kogumikes ja käsikirjades üle terve mandri. Ja kuigi iganädalasi edetabeleid ei koostatud, võime nendes allikates leida tõelisi hitte, mida teati, lauldi-mängiti Lissabonist Uppsalani, Veneetsiast Londonini.

Renessanssmuusika on äärmiselt mitmekesine. Äärmuste, näiteks ühelt poolt range kontrapunkti reeglite järgi komponeeritud liturgilise muusika ja teiselt poolt elurõõmust pulbitseva tantsumuusika ja mõnikord lausa labasevõitu joogi- ja vemmallaulude vahele jääb tohutu palett erinevaid värve, meeleolusid ja karaktereid. See on lõputu varanduse allikas, mida kuulates me nüüd ikka veel, pool aastatuhat hiljem, suurt naudingut võime tunda.

Peagi oma 55. hooaega alustava Hortus Musicuse esituses kõlavad hästi tuntud lemmikud (Dowland, Purcell), nõudlik polüfoonia (Monteverdi) ja lustlikud tantsuviisid (Praetorius, Mainerio), kõik ansamblile ainuomases ühtaegu süvenenud, vabas ja energilises võtmes.

Hortus Musicus aastast 1972

Kunstiline juht Andres Mustonen

Laval:

Andres Mustonen viiul
Anto Õnnis  tenor, löökpillid
Riho Ridbeck  bass, löökpillid
Olev Ainomäe  pommerid, šalmei, plokkflöödid
Tõnis Kuurme  dulcian, plokkflöödid
Imre Eenma  viola da gamba
Taavo Remmel  kontrabass
Robert Staak  lauto
Ene Nael orel, klavessiin

Kontserti toetab: Eesti Kultuurkapital