„Vaatamata kõigele” on lavastus, mille keskmes on pilgu jõud. Lavaruumi valgel lõuendil kohtuvad viis inimest ning käivituvad lood kohtumistest, silmapilkudest, mõistmisest ja ebakõladest. Teos on absurd-poeetiline sümbioos tantsust, sõnateatrist ja kaasaegsest tsirkusest.

Kas silm on aken, mille kaudu on võimalik puurida hingesügavustesse, või vaid üks kaunis bioloogiline fakt, kuhu peale projitseerib pilgu vastuvõtja ise tähenduse? Kas jõud on vaatajal, vaadeldaval või kusagil vahepeal? Kuidas orienteeruda igapäevases visuaalses infolaviinis ja püüda kinni see, mis on päriselt oluline?