„Vaatamata kõigele“ on lavastus, mille keskmes on pilgu jõud. Teemat käsitletakse läbi füüsilise teatri ning kaasaegse tsirkuse väljendusvahendite. 

Inimese näo arhitektuur on organiseerunud silma ümber. Silmad on raamistatud kulmude ja põsesarnade poolt ning pilgu suunda rõhutab nina, mis enamasti osutab sellele, mida silmad vaatavad. Värvilised silmaiirised on ilusad. Nagu on omamoodi ilus ka silma keerukas füsioloogiline ülesehitus. 

Inimese silmavaade ütlevat isiksuse kohta nii mõndagi. Aga millal on silm aken, mille kaudu on võimalik puurida kellegi hingesügavusse ja millal vaid üks kaunis bioloogiline fakt, kuhu peale projitseerib pilgu vastuvõtja ise tähenduse? Kas jõud on vaatajal, vaadeldaval või kuskil vahepeal?

Oskus päriselt vaadata on kaduv kunst. Vaadata nii, et päriselt näed. Näed läbi või mööda sellest meeletust visuaalsest infolaviinist, mis meid igapäevaselt sihib, et püüda kinni see, mis on päriselt oluline.