Morten Mortensoni aed

Lavastaja: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Johannes Valdma
Muusika: Kristen Kütner
Valgus: Martin Koldits
Laval: Karmo Nigula (Eesti Draamateater)

Üks vestlus proovist:
KARL: Elu on ju ikka komöödia?
KARMO: Jah. Elu on lill. Kurb on siis, kui ära nopitakse.
KARL: Mis Morteniga juhtub siis selles loos? Ma mõtlen nooremaga. Vanem nopiti ju ära.
KARMO: Tundub praegu, et ta on kuskil teelahkmel ja otsib võimalust, kuidas edasi. Pole rahul oma valikutega.
KARL: Aga mis teda selleni viis? Et lilli on ära nopitud nii palju? Noh, kui nii läbi lillede öelda.
KARMO: Nojah. Ta tahaks teada, mis on elus oluline. Et enne, kui tema lill ära nopitakse, enne kui aed jääb tühjaks, et mille pärast muretseda ja mille pärast mitte.
KARL: Et kuidas edasi elada, kui oled olnud sunnitud tunnistama nii tihti seda, et ring tõmbub koomale.
KARMO: See on üldse huvitav asi, et kust me inimestena võtame selle jõu, et edasi minna, kui midagi läheb halvasti. Seda kurbust on ju elus palju, ka sellist väikest kurbust, mitte ainult suurt. Kust see jõud tuleb, suund tundub mulle kogu aeg edasi, edasi, edasi... aga mis on see, mis tagant kannustab.
Seda ma ei tea.
KARL: Oleks ju tore, kui saaks enne oma eluloo valmis kirjutada ja siis elada seda. Et tead, et ainus eesmärk on jõuda stsenaariumi lõpuni.
KARMO: Nii oleks palju lihtsam ju, aga palju igavam ka.
KARL: Tead, et kõik need koomilised stseenid, mis su ellu on kirjutatud, pead ära mängima. Täie tõsidusega. Aga kas suudaks ka kirglikult nii elada...
KARMO: Kirge ei olegi iga päev vaja, pikas perspektiivis küll. Kihvt on ju elada. Aga iga päev ei jaksa selle peale mõtelda.
KARL: Aga mis kogu selle asja mõte on sinu jaoks?
KARMO: Et elu, et olemine on helge ja hea. Et olla või mitte olla valikut ei ole. Keegi pole mulle seda valikut andnud. Ju siis tuleb olla ja maksimaalselt olla.
KARL: Mina arvan, et sellele mitte olemisele ei tasuks üldse nii väga keskenduda, sellele hirmule ja sellele tõsiasjale, kui keegi lähedane ära nopitakse, vaid just vastupidi enda ja oma lähedaste olemisele. Ja kui jõuab kätte minu see hetk, see ära noppimise hetk, siis mina küll tahan, et ei tegeletaks selle äranopitusega, vaid olemise, elu pühitsemisega. Anekdoodid. Laulud. Tantsud. Mängud.
KARMO: Need on ju need asjad, mis meist alles jäävad.